Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Mart Helme ütles olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Eesti inimarengu aruanne 2016/2017” arutelul riigikogus, et 25 aastat tagasi ja rohkem oli Eesti iseseisvumise mootoriks eestlaste hirm jääda oma kodumaal vähemusse ja Nõukogude Liidu viljastavates tingimustes välja surra.

See oli meie iseseisvumise mootor. Täna, 25 aastat hiljem räägime me suures osas samadest probleemidest, mis olid päevakorral 25 aastat tagasi, “Aga mis teeb ärevaks, on see, et me ei räägi enam rahvusest – see on nagu põlualune, piinlik on olla eestlane. Tuleb olla eestimaalane, tuleb olla kodurahva liige. Jumala eest, ärge olge eestlased! See on tagurlik, see ei kõlba. Rahvuslus on Euroopa Liidu suurim vaenlane, rahvuslus on Euroopa suurim vaenlane – ärge olge eestlased, olge kodurahvas eestimaalased! See on perversne ja sellega ei saa olla nõus ja meie erakond sellega ka nõus ei ole.

Nüüd, 25 aastat hiljem on eesti keel täpselt samuti surve all, nagu ta oli 25 aastat tagasi. Me näeme, kuidas praegune valitsuskoalitsioon selgelt surub vene keelt teiste keelte nime all seadustesse, toob seda igapäevapraktikasse. Ministeeriumid saadavad välja venekeelseid pressiteateid, eesti keel on selge surve all. Ainult pime ei näe seda. Eile oli meil siin kultuuriminister, kes selgelt ütles meile, ütlemata jättes, et kultuuriministeerium soosib vene keele toomist laulupeole. Ma lugesin täna Neeme Järvi intervjuud Maalehes. Neeme Järvi ütleb seal täiesti selgelt ja ühemõtteliselt: laulupidu on Eesti pidu ja see peab olema eestikeelne.

Astugem vastu katsetele Eestit multikultistada, eesti keelt köögikeeleks muuta ja asendada suurrahvaste keeltega, mida ei ohusta maailmas mitte keegi ega mitte miski, samal ajal kui eesti keel on surve all. Ainult pime ei näe seda ja ainult ideoloogiliselt väärastunud inimene ei tunnista seda.

25 aastat tagasi kirjutasime me oma põhiseadusesse, mis on meie riigi mõte. Nüüd vaadatakse sellest riigi mõttest mööda. Täna räägiti siin rahvastikust, mitte rahvusest. Me ei ole rahvastik, me ei ole tööjõud, me oleme eestlased, me oleme venelased, me oleme võib-olla bantud või araablased, aga me ei ole rahvastik. Me ei ole statistilised ühikud. Mind kohutavalt häiris tänase arutelu juures see, et põhirõhk oli tööjõul. Lugupeetud! Me elame 21. sajandil, mitte 19. sajandil. Ma arvan, et see oli mingi Ameerika uuring, mis väidab, et sajandi keskpaigaks on 48% praegu eksisteerivatest töökohtadest kadunud tänu uutele tehnoloogiatele ja innovatsioonile. Mida me teeme nende 48% inimestega, kui me neid veel siia sisse tassime Ukrainast? Kohtusime Politsei- ja Piirivalveameti peadirektoriga.

Küsisin temalt, missugune on Politsei- ja Piirivalveameti suhtumine viisavabadusse Ukrainaga. Ta ütles selle peale, et see on suur peavalu. Loomulikult, ametnikuna ta rohkem poliitilisi seisukohti ei võtnud, aga ta ütles selgelt: see on suur peavalu. See on meile kui rahvusele samuti suur peavalu, sest oleme täiesti ausad, et meile ei taheta tuua mitte tööjõudu, vaid meile tahetakse tuua orjatööjõudu. Neid inimesi, kes on valmis töötama siin näruse palga eest, kes on sotsiaalselt kaitsetud, kellega juhtub kõige rohkem tööõnnetusi.

Vaat sellist tööjõudu tahetakse meiel siia tuua. Selle asemel, et me asutaksime riikliku tagasirändeagentuuri, tooksime oma inimesed, kes praegu kalevipoegadena välismaal töötavad, koju, annaksime neile uued elukohad ja nende lastele koolid, õpetaksime soome- ja ingliskeelsetele lastele uuesti selgeks eesti keele, räägime me orjatööjõu toomisest Eestisse. Meie erakond ei ole iialgi sellega nõus ja sõdib nii nagu Tasuja viimse mõõgalöögini selle vastu. Ma võin käe piibli peale panna, et me seda teeme.”

Toode lisatud ostukorvi
Sulge Edasi vormistama